Rektor Toomas Asser: riigi arenguvajadustes peitub võimalus kvaliteedihüppeks majanduses

Probleemid, millele Eesti riik, ettevõtjad ja teadlaskond peavad eelolevatel aastatel lahendusi leidma, on üleilmsed ja väga mitmetahulised, mistõttu tuleb leppida kokku, kuidas teha seda terviklikult ja teaduspõhiselt, kirjutas 30. septembri Postimehes Tartu Ülikooli rektor ning teadus- ja arendusnõukogu liige Toomas Asser.

Järgmistel aastakümnetel Eestit ees ootavad keerukad küsimused ei jõua vastuseni sabatunde, katse-eksituse või enesele suurema kasu väljavõitlemise meetodil. Eesti järgmise 15 aasta arenguvajadused on praeguseks sõnastatud ja neis ei saa mööda vaadata ÜRO kliimaraportist ega ka üleilmsetest säästva arengu eesmärkidest. Eesliinil arukalt tegutsedes võime Eesti teaduse, innovatsiooni ja ettevõtluse abil neile ülesannetele lahendusi leides saavutada majanduses rahvusvahelise konkurentsieelise.

Värskelt avaldatud Eesti teadus- ja innovatsioonisüsteemi hindamise rahvusvahelises lõpparuandes annavad väliseksperdid väärt soovitusi, mille täitmiseks on meil väikeriigina kõik võimalused olemas. Tuleb vaid osata targalt sihte seada.

Muu hulgas sedastatakse aruandes, et seni on Eesti teadus- ja innovatsioonisüsteemi edendamisel arvestatud väga vähe ühiskondlike arenguvajadustega. Teadus- ja arendusnõukogul (TAN) soovitatakse siin võtta juhtroll, et leppida kokku targa spetsialiseerumise valikud, kaasates stsenaariumide ja alternatiivide leidmiseks teadlaskonda, ettevõtteid, ministeeriume ja kodanikuühendusi.

Aruandes on märgitud, et riigikantselei eestvedamisel loodav strateegia „Eesti 2035“ on väga tähtis, et riigiasutused hakkaksid käima ühte jalga ja ka valdkondlikes arenguplaanides lähtutaks strateegia eelistustest. Seejuures tuleb silmas pidada, et peale strateegia kujundamise on ülitähtis keskenduda ka selle elluviimisele.

Ajastus selle välise vaate andmiseks on õige, sest TANis on alustatud uue teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse (TAIE) strateegia koostamist. Paraku tuleb tõdeda, et tõukefondide uut rahastamisperioodi ei ole veel hakatud koordineeritult ette valmistama. Ka aruandes tõdetakse, et puudub mehhanism, mille abil saaks haridus- ja teadusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ühist innovatsioonistrateegiat ellu viia.

Probleemid, millele Eesti riik, ettevõtjad ja teadlaskond peavad eelolevatel aastatel lahendusi leidma, on üleilmsed ja väga mitmetahulised, mistõttu tuleb ka välishindajate soovitust järgides leppida kokku, kuidas teha seda terviklikult ja teaduspõhiselt. Nii tuleks TAIE strateegia koostamisel võtta aluseks eeskätt Eesti sotsiaal-majanduslikud prioriteedid, et mitte alustada tarkade sihtide seadmist tühjalt lehelt või rajalt, mis on juba sisse tallatud, ent ei ole soovitud tulemusteni viinud.

Seni on Eesti teadus- ja innovatsioonisüsteemi edendamisel arvestatud väga vähe ühiskondlike arenguvajadustega.

Just „Eesti 2035“ ülesanne on anda ühtne suund eri valdkondade poliitikakujundajatele ja otsustajatele ning euroraha kasutamisele. Selles sõnastatud eelistused on koondatud üheksa katusteema alla, nagu näiteks „edukas kohanemine muutustega rahvastikus“, „eelduste loomine targa ettevõtluse kasvuks“ või „riigi tark juhtimine koostöös rahvaga“.

Kevadistel TAIE strateegia aruteludel käidi välja mõte, et strateegias tuleks keskenduda rakendusteaduste toetamisele, et kasvatada tööviljakust ja arendada tööstust. Kui aga vaadata üheksat teemat, siis on selge, et nende lahendamiseks on vaja toetada kõiki teadusvaldkondi ning nii alus- kui ka rakendusteadust.

Peame uues TAIE strateegias riigi, ülikoolide ja ettevõtjatega kokku leppima, kuidas lahendada Eesti arenguvajadusi terviklikult, vältides seejuures kvootide seadmist teadusvaldkonna või majandussektori järgi. Kui soovite, võime kujundlikult rääkida ka tuleviku väljakutsetest, aga ka siis peaksime selgeks tegema, mitu eri pädevusega ja üksteise teadmisi täiendavat arsti tuleb patsiendi olukorra stabiliseerimiseks välja kutsuda. Ka kõrgeima taseme operatsioonigrupis ei saa jagada arstide vastutust proportsionaalselt või kvootide alusel.

Meditsiinitermineid kõrvale heites toon lihtsustatud näite, kuidas läheneda konkreetsetele arenguvajadustele terviklikult: intensiivpõllumajandusega seotud keskkonnaprobleemide lahendamist ei saa jätta üksnes Eesti Maaülikooli ja põllumajandusettevõtete õlule, ehkki see tundub esmase valikuna loogiline. Võimalike tegevussuundade arendamiseks tuleb kaasata ökoloogid, bioloogid, geograafid, geneetikud, molekulaarbioloogid, arvutiteadlased ja paljud teised eksperdid. Seejuures võib mitu lahendust olla juba praegu olemas laborites, mille tööd ei oskaks põllumajanduse või kliimatemaatikaga kuidagi seostada.

Me teame, et Eesti põlevkivisektor vajab väga suurt suunamuutust: on vaja vastuseid küsimusele, kuidas kohaneda CO2-heite hinna kasvuga ja survega vähendada heitkogust, rääkimata kliimaneutraalsuse tagamisest. Selle asemel et pikendada olemasoleva tehnoloogia elukaart, peame investeerima kohe jõuliselt uue CO2-neutraalse tehnoloogia arendamisse.

Näiteks on Tartu Ülikoolis arendamisel paljutõotavad kütuseelementide ja vesinikutehnoloogiad, millel on vajaliku võimestamise korral olemas kõik eeldused, et jõuda laboritingimustest reaalsesse kasutusse erasektoris. See on näide, kus ühiskonna arenguvajaduse saab pöörata otseselt ettevõtluse arenguvõimaluseks – ja seda mitte üksnes kodus, vaid ka väljaspool Eestit.

President Kersti Kaljulaid märkis hiljutises Vikerraadiole antud intervjuus, et Eestile on tähtis olla esimese ringi kaasamõtlejate hulgas: „Olles kohe kaasas ja tehes praegu mõningaid kulutusi, siis tõenäoliselt oleme me ka hiljem nende tehnoloogiate olemasolul ja müügist võitjate hulgas.“ Just konkreetsete lahenduste eksport (koostöös erasektoriga) peab olema üks tähtis kriteerium, millest uues TAIE strateegias lähtuda. Kui Eesti lahendused aitavad kaasa ka Euroopa arenguvajaduste lahendamisele, on võimalik saada Eesti teadlastele ja ettevõtjatele uusi rahastamisvõimalusi ELi Horisondi programmist, Euroopa missioonidest ning partnerlusprojektidest.

Mujal maailmas on Eesti üks kaubamärke kahtlemata Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu edulugu. Meil on, mida välismaailmaga jagada. Ent kui palju on riigi tasandil mõeldud sellele, et personaalmeditsiini edulooks on peale geneetikute töö toetamise vaja arendada ka teisi teadusvaldkondi?

Nii nagu ulatuslikke probleeme ei saa teaduspõhiselt lahendada ühe eriala keskselt, ei saa ka riigi suunda seada ministeeriumide vastutusvaldkonna põhjal.

Arstina tean ma, kui tähtis on muuta mõtteviisi, mis kinnistaks inimestes arusaama, et genotüüp ja fenotüüp ei ole lineaarses seoses, vaid siin on ka kolmas mõõde, milleks on keskkond koos tervisekäitumisega. Seda arvesse võtmata ei ole võimalik jõuda ravimiarenduses oodatud murranguteni. Seega saavad praktilised lahendused sündida ennekõike ühendatud uurimistöös meditsiiniteaduste valdkonna eri instituutide, arvutiteaduse instituudi, molekulaar- ja rakubioloogia instituudi teadlaste vahel. Siia võib lisada veel kommunikatsioonieksperdid ja psühholoogid, kelle ülesanne on leida võimalusi parandada inimeste geneetilist kirjaoskust, aga ka eetikud.

Paljudele Eesti arenguvajadustele ongi meie ülikoolides juba lahendused olemas või valmimas. Valdkondadevahelise koostöö tugevdamine aitab kaasa ka erialade ja ülikoolide konsolideerimisele, vähendades asjatut dubleerimist Eesti niigi väikeses teadusmaailmas.

Praegu vastutavad ministeeriumid oma valitsemisalale vajalike teadus- ja arendustegevuse (TA) tellimuste eest. Paraku sõltub tulemus iga ministeeriumi võimekusest, huvist ja prioriteetidest. See on toonud endaga kaasa killustunud vastutuse, ebaühtlase võimekuse ja katmata hallid alad, pärssides teaduse ühiskondlikku mõju ja teadustulemuste rakendamist poliitikakujundamises.

Nii nagu ulatuslikke probleeme ei saa teaduspõhiselt lahendada ühe eriala keskselt, ei saa ka riigi suunda seada ministeeriumide vastutusvaldkonna põhjal. Seega vajavad ministeeriumidevahelised ja -ülesed TA teemad strateegilist käsitlust ja koordineerimist ning lisavahendeid sinna, kus on katmata alad või ebaühtlane TA võimekus.

Ka värskes välishindamise aruandes heidetakse Eestile ette, et ehkki ministeeriumide juurde loodud teadusnõunike ametikohad on teretulnud samm edasi, on nende praegune roll pigem teaduspoliitika koordineerimine oma ministeeriumi vastutusala sees. Vaja oleks aga just kõiki ministeeriume ühendavat horisontaalset koordineerimist ja hoobasid, mille abil jõuaksid teadustulemused poliitikakujundajateni.

Selle, milline asutus sellesse rolli sobiks, peame kokku leppima TAN-is, ent seejuures tuleb arvestada, et järjepidevuse ja paindlikkuse tagamiseks peab strateegiline koordineerimine olema valimistsüklitest sõltumatu.

Lisaks võiks eeskuju võtta Euroopa Komisjoni juures tegutsevatest missiooninõukogudest, kuhu kuuluvad kõrgetasemelised teaduseksperdid. Nende ülesanne on sõnastada konkreetsed probleemid, mis on kindla aja jooksul lahendatavad, ning esitada iga arenguvajaduse puhul ettepanekud eesmärkide, oodatava mõju, eelarve ja hindamise kohta. Ülikoolidest tuleb aga üles leida rakendused, mis on projektipõhises teadusmaailmas praeguseks juba saavutatud ja mida saab kas kohe või pärast viimast rahasüsti kasutusele võtta.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.