Priit Salumaa: Kes ei muutu, see sureb. Vältimatult

Priit Salumaa ja Krists Avots

Elame ütlemata huvitaval ajastul. Täna, kus Eesti on 100 aastat vana, saame üha veendunumalt tõdeda, et need, kes olime eile, need pole me enam täna.  Parafraseerides riigimehi, siis see, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.

Muutunud on maailm meie ümber, avanenud on piirid ning arenenud on majandus ja teadus.

Kohanemisvõime tagab edu

Majandusmaailmas on nii, et ettevõtted ja ärimudelid peavad olema võimelised kohanema, muidu ootab neid väljasuremine. Oma mõtetes peame olema alti sammu ees – mis juhtub siis, kui nutitelefoni kasutavad inimesed otsustavad, et neile ei ole enam pankasid vaja, sest piisab Monese’st? Kas keegi mõtles ette, mis juhtub rahvusvaheliste kõnede ja ülekannetega, kui turule tuli Skype ja TransferWise?

Ma usun, et peame inimestena olema julged ja aktiivsed muutuste osas. Kui me ei muutu, siis kasvab risk meie ellujäämisele, sest me ei suuda muutusetega sammu pidada. Sellistel puhkudel ootab ärimaailmas sind hukk või taandareng. Nii juhtus soomlaste NOKIAga, mis oli aastakümneid maailmavallutajate lipulaevaks. 1997. aastal läksid sama teed paljud firmad, kuna peale Venemaa turu kokkukukkumist ei suudetud piisavalt kiirest maailmaturu avamerel suunda muuta.

Seega, kui oled natuke suurem ja vanem ettevõtte ning toimuvad muutused ei jõua sulle piisavalt ruttu pärale, siis maailm jookseb sinust lihtsalt mööda.

Seda kõike silmas pidades on mõistlik küsida: kuidas muuta ärimaailma toimimismehhanismid pideva muutumise keskkonnas vastupidavamaks? Ning kuidas suudame ühiskonnana tehnoloogiamuudatusi ära kasutada nii, et tekiks soodsam keskkond selles muutuste virrvarris?

Muna või kana või käbi

Õppisin aastatel 1998-2003 Tartu Ülikoolis. Seejärel suundusin Saksamaale, Aacheni tehnikaülikooli ning nägin, milline vahe oli ülikoolides teadus- ja arendusalase koostöö osas ettevõtetega. Näiteks Saksamaal magistritööd tehes, oli tavaline, et korra kvartalis tulid meie uurimisgrupile erinevad ettevõtted külla. Vastuvisiite tegid ka teadlased. Koos arutasime, mida meie teeme, mida nemad teevad ja milline võiks meie ühine uurimistulemus välja näha. Selliseid asju ma toona Tartu Ülikoolis ei näinud, koostöö oli pea olematu. Täna näen, et oleme sakslasetega samal tasemel ning teatud aspektides isegi neist ees.

Eestis on muutunud ennekõike mõtlemine. 2000. aastate alguses mõtlesid Eesti ettevõtted pigem lihtsakoelisemale ärile – ostan odavalt, müün kallilt. Täna on võtmesõnaks lisandväärtuse tekitamine – toimub reaalne toote- ja teenusearendus. IT-sektoris töötades näen, kuidas tootearendusega tegelevad aktiivselt IT-firmad ja agressiivses kasvufaasis iduettevõtted. Kogu startup-kogukond hingab selles rütmis. See on suuresti tootearendus digitööstuse võtmes, kuna ei kasutata mitte ühtegi teist ressurssi peale ajude ja elektri. Laiemat pilti vaadates tundub mulle, et innovatsiooni tehakse vähem.

Suurettevõtted on tihti oma ülesehituselt bürokraatiku juhtimisstiiliga. Seal võib innovatsiooniprojekte olla mustmiljon, kuid reaalseid tulemusi näpuotsaga. Teadusmaailmas on fookuses publikatsioonide arv, tulemused kipuvad laborisse jääma. Isegi kui teadlasel on huvi sealt välja murda, siis kuidas jõuda reaalsete rakendusteni? Ambitsioonikas tudeng soovib õppida, kuid lisaks teooriale vajab ta võimalusi, kuidas praktilisi kogemusi hankida ja oma sotsiaalvõrgustikku tuleviku nimel laiendada.

Pole vahet, kas akadeemia või tööstus – innovatsiooni tehes puudub meil tihtipeale vastav sõnavara või „tööriistakast“ kõige uue juurutamiseks. Vajaka on teadmistest, kuidas ideesid efektiivselt tootestada. See on arengupotentsiaali nõrkus.  Seega on meil vaja õppida ja õpetada.

Koostöö aluseks on mõistmine ja usaldus

Olen arvamusel, et oma panuse siia saab anda teaduse ja tööstuse kogukondlik koostöö. Pealegi on maailmas olemas päris head vahendid, mis on juba ennast tõestanud. Miks mitte neid Eestis tutvustada ja rakendada?

Üheks selliseks võimaluseks on design thinking ehk disainmõtlemine. Peamine selle juures on see, et seda kasutades ei pea olema õppinud disainer. Disainmõtlemine on tööriist, mida saab edukalt kasutada juhtimises ja innovatsioonis. Selline mõtlemine ei otsi probleemile ühte lahendust, vaid käib läbi palju erinevaid võimalusi ning valib välja efektiivseima.

Sellele mõeldes viis juhus mind kokku Tartu Ülikooli füüsiku Alvo Aablo ja ülikooli ettevõtluse – ja innovastsioonikeskuse juhataja Kristel Reimiga. Sündis multidistsiplinaarse lähenemisega projekt GameChangers.

Idee sisuks on tuua ühe laua taha õppima ja tööd tegema tudengid, teadlased ja ettevõtjad. Nii õpime üksteist tundma, läbi tudeerimise ja töötamise kaotame eelarvamused ning püüame ühiselt asju muuta. Moodustub üks kogukond.

Innovatsiooniakadeemia programm GameChangers

Teenuse- ja tootedisainis on ülemaailmselt mitmeid tuntud võimalusi mida meie ühiskond ja turg pole veel omaks võtnud. Pealegi ei teata sellest suuresti ka akadeemias.

GameChanger’si programmi mõte on selles, et kõik osapooled õpivad ühiselt kasutama erinevaid tööriistu, mida saab innovaatiliste lahenduste väljatöötamisel kasutada. Samuti toimub justkui ühine kultuurikümblus (nn culture transfer), kus mõtete ja ideede näol aitavad ettevõtete probleeme lahendada tudengid ning teadlased. Osapooled saavad aimu teistsugusest kultuurimaitsest ja see kogemus on kindlasti rikastav.

Programm koosneb viiest moodulist ning toimub viis kuud. Õppeperioodi käigus pöörame tähelepanu nii isiklikule arengule läbi väärtuste, eesmärkide ja ajajuhtimise, kui ka äriideede visioonile, strateegiale ning praktilisele teostusele. Õppetöös keskendume töötubadele ning vähem loengutele.

Sellises formaadis vaatavad segameeskonnad osalevate ettevõtete probleemipüstitustele ühiselt otsa ning teadvustavad, mida tähendavad nende jaoks tehnoloogilised ja ühiskondlikud trendid. Seejärel asume lahendusi otsima ning neid valideerima kasutajaintervjuudega ja näiteks hackathonil valmivate prototüüpidega.

Õppeperioodi käigus katsetame läbi hulgaliselt uusi tööriistu, et leida igaühe jaoks see õige võimalus, devalveerimaks investeeringu riski ja maksimeerides soovitud tulemust.

Teadlastele, tudengitele ja ettevõtjatele annab programm võimaluse kõik õpivahendid läbi katsetada ning selgeks saada. Nii mõistetakse erinevate töövahendite keelt ning tekib arusaam osalejate töömeetoditest. Tekib ühtne gild.

Vajame pidevalt uuenevat mõtlemist

Räägitakse, et kui tehisintellekt jõuab nii kaugele, et tekib superintellekt, siis võib see tähendada inimkonna hukku või siis… – saame surematuteks. Mina ei tea, kas seda uskuda või mitte, kuid üks on kindel – ümberringi toimub väga palju muutusi ja ühiskond on pidevas muutuses.

Mulle tundub, et inimeste ja ühiskonnana peame olema paindlikud ning muutustega kohanema. Võime adapteeruda muutub aina olulisemaks nii üksikisikute, ühiskonna, ettevõtete kui organisatsioonide mõistes.

Kui vaadata, kuidas kodanikuühiskonna teadmised on kasvanud, siis on loomulik, et tahame rohkem kontrolli oma heaolu üle. Meie jaoks on oluline, mida meie maksurahaga tehakse. Me nõuame rohkem.

Selleks, et muutustega hakkama saada, on olemas töövahendeid, mis meid aitavad. Kui õpime neid töövahendeid tundma, siis oleme konkurentsivõimelisemad vaatamata sellele, et elame väikeriigis.

See on üks põhjustest, miks olen GameChangers’i programmi kaaslooja ja -edendaja. Soovin, et mina ise oleksin konkurentsivõimelisem, minu ettevõte oleks seda ja et Eesti ettevõtted kui ka avalik sektor laiemalt tuleks sellega kaasa. Just seetõttu vajame õppimisvõimet ja uuenduslikke töövahendeid. Peame pidevalt oma mõtlemist uuendama, et riigina püsima jääda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.